Märkus: See postitus on varem ilmunud minu lühiajalistes katsetustes teistel platvormidel, kuid nüüd on see leidnud oma püsiva kodu siin, elumeedik.ee lehel.
Põhjamaise küti geenide äratamine ehk tagasitulek juurte juurde.
Lühidalt: söön peamiselt liha ja loomset rasva, ei puu- ega juurvilju. Võõrdun täielikult süsivesikutest, et keha hakkaks energiaks kasutama rasva, mitte suhkrut.
Minu eesmärk: saavutada stabiilne veresuhkru tase. Selle kõikumine võib teha oi kui palju paha…
Juba esimesel päeval on elu pea peale keeratud. Kui viimased kuud vajasin ohtralt süssareid, et jõuda aktiivset trenni teha, siis nüüd pean piirduma kõige rohkem 20 grammiga päevas. Jah, õigesti lugesite – 20 grammi!
Et te saaksite aru, kui väike kogus see on:
👉 Keskmine õun – ja su päevanorm on täis.
👉 Paar lusikat keedetud riisi – ja ongi kõik.
👉 Üks väike banaan – ja “mäng läbi”.
Kõik. Rohkem sel päeval süsivesikuid tulla ei tohi. See lubatud kogus täitub mul juba vähese kodujuustu ja munadega. Juustu puhul pean valima just kõvajuustu. Miks? Sest pika laagerdusprotsessi käigus on bakterid piimasuhkru ehk laktoosi sealt lihtsalt nahka pistnud – süsivesikuid on seal ümmargune null. Pikalt laagerdunud juust on mulle selles menüüs kriitiline, sest see on mu peamine kaltsiumiallikas, mis hoiab luud ja hambad tugevana ajal, kui ma enam ühtegi “tervislikku” seemet või kapsast ei näri.
Rasva päevane kogus on aga üle 200 grammi! See on terve võipaki suurune kogus rasva. Päevas! See ei ole lihtne, aga seda on vaja, kuna see on edaspidi minu kütus. Varasemalt ei pannud ma võid isegi mitte leivale ja hapukoor tundus liialt rasvane. Eelmine aasta oli mu menüü nii rasvavaene, et kui midagi rammusamat sõin, tundsin tükk aega ebamugavat kihti suulaes. See saab olema katsumus! Lisaks algab pikk puhastusprotsess seemneõlidest (väidetavalt kestab see aastaid!), mida ma enam suu sissegi ei võta – see on ju puhas mootorikütus traktoritele, mitte toit inimesele.
Valku tuleb kokku kuni 300 grammi. Varasemas elus tarbisin ehk 50–60 g (ajal, kui ei jälginud toitumist), viimasel poolaastal 100 g päevas (mis on teadjate sõnul “optimaalne”). Aga ma ei saa seda ka vähendada, sest pean päevas sööma vähemalt 700 grammi veiseliha, et kaloraaž (2600–2700 kcal) täis tuleks. Ausalt öeldes on mul isegi vedanud, et suusahooaeg läbi saab – muidu peaksin energiavajaduse katteks üle kilo liha päevas sisse kühveldama. Olin nädalaid stressis lõppeva suusahooaja pärast, aga hetkel olen sellega isegi rahul. No way, et suudaksin üle kilo liha päevas süüa.
Ja need kiudained… mille nimel viimasel aastal nii palju vaeva nägin, et teha kõike teadatuntud soovituste järgi – mitmekesiselt ja 40 grammi päevas. Nüüdsest on kiudainete vajadus 0. Need on süsivesikud (tselluloos, pektiin, jne), mida meie organism ei suuda seedida ja mis peaksid olema meie mikrobioomile toiduks. Karnivoorid arvavad teisiti. Elame, näeme!
Esialgu proovin kahe toidukorraga päevas, aga siht on liikuda ühe peale. Kujutage nüüd ette seda ühte toidukorda laual:
🥩 700 grammi veiseliha
🍳 6 kanamuna
🧈 50 grammi võid
🧀 50 grammi Parmesani
🥣 200 grammi kodujuustu
See ei ole nali, see on reaalne plaan! Püha jumal, millesse ma olen ennast mässinud! 🤯
Tegelikult on eesmärk toitumine lihtsaks, süsteemseks ja loomuomasemaks saada. Ma ei ole teinud geenitesti, aga usun, et minus voolab põhjamaise küti veri, mitte lõunamaa põllumehe või korilase oma. Sellele viitab mu loomupärane võime paastuda – mul pole mingit probleemi olla väga pikalt söömata, kui “saaki” pole silmapiiril. Lisaks see pidev adrenaliinivajadus, mis minus voolab. See on omadus, mille puudumine võib mind täielikult suretada või siis õige fookuse korral hoopis sütitada.
Päevas söön 6 kanamuna. Mäletate, kui räägiti, et pool muna päevas on “norm”? Muidu läheb kolesterool liialt kõrgele. Mina söön 12 korda rohkem. Ja kõigele lisaks – pean tarbima ohtralt soola! Lühidalt öeldes: keeran oma elu pea peale ja teen kõike seda, mida on terve elu peetud vastuvõetamatuks ja ebanormaalseks.
Süsivesikutest võõrdumine on tee KETOOSINI. Sellest hetkest hakkan liikuma “pekikütusel”. See seisund võib saabuda päevade või nädalate pärast, aga kui see juhtub, siis öeldakse, et tunne on selline, nagu fööniks oleks tulest tõusnud. 🔥
Ootan seda põnevusega! Aga sellest kõigest juba järgmisel korral.
Koohtummiseeeni! 🚀🥩