Minu teekond karnivoori dieediga algas hämmastavalt ja kõige positiivsemas võimalikus mõttes. Esimesest päevast alates saabus mu pähe midagi täiesti uut – vaikus. Just nimelt, vaikus! Kujuta ette, et viibid aastaid väga mürarikkas ruumis, kus käib lakkamatu taustamüra, ja siis tõmbab keegi järsku juhtme seinast ning saabub vaikus. Täpselt selline kergendus tabas mind ja ausalt öeldes on see uus normaalsus isegi pisut harjumatu.
Kas mul oligi üldse ATH?
Varasemalt olin veendunud, et mul on ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire). Mu mõtted hüppasid, keskendumine oli raske ja mind saatis pidev taustaärevus. Nüüd suudan ma mõelda ühte mõtet korraga ja hoida fookust oluliselt paremini. Olen jõudnud 100% veendumuseni: mul ei ole ATH-d, see oli lihtsalt toitumisest tingitud ajuudu!
Selle kõige ehedamaks tõestuseks on seesama blogi, mida sa praegu loed. Ma tegin ise serveri installimise ja kodulehe programmeerimise – asja, mida ma polnud teinud üle 20 aasta. Pealtnäha võib see tunduda lihtne, aga tegelikult nõuab see mitu päeva järjepidevat ja rasket ajutööd. Ma töötasin paremini ja sügavamalt kui kunagi varem. Programmeerimine läks nii sujuvalt, et isegi AI soovitas mul pidevalt pausi teha, kuna olin sedavõrd produktiivne.
Siin on kuvatõmmis, kuidas AI mind kiitis:
Füüsiline vorm, uni ja kehakaal
Füüsiliselt tunnen end suurepäraselt. Tõsi, esimesed neli päeva oli unega veidi probleeme – magasin öösel vaid mõned tunnid, aga kummalisel kombel ei tekitanud see päeval mingit väsimust. Energiatase on kogu ööpäeva jooksul püsinud harjumatult stabiilne.
Miks see nii on? See stabiilsus tuleb sellest, et mu veresuhkur ei tee enam Ameerika mägesid. Süsivesikute puudumisel ei teki kehas insuliinisööstusid ega neile järgnevat veresuhkru langust (tuntud kui sugar crash), mis on tavaliselt see peamine pärastlõunase väsimuse põhjustaja.
Ka kaalunumber teeb rõõmu. Aasta tagasi, kui alustasin toitumise jälgimise ja kergema treeninguga, kaalusin 88 kg. Veebruari alguses, enne karnivooriga alustamist, olin 78 kg. Täna, kõigest kaks nädalat hiljem, vaatab kaalult vastu 74 kg. Aastaga on kadunud 14 kilogrammi ja ma olen tulemusega väga rahul! Tundub küll, et hetkel tekib lihasvalu pärast trenni kergemini ja taastumine võtab veidi kauem aega, aga ma annan oma kehale aega selle uue elustiiliga kohaneda.
7 praktilist kogemust minu esimesest kahest nädalast
Kui plaanid ise midagi sarnast proovida, siis siin on minu tehtud vead ja avastused:
1. Söö kapid tühjaks ENNE karnivoori dieeti
Tundub ilmselge, aga meil kõigil on kappides ja sügavkülmas varusid, mille ammendumiseni võib kuluda nädalaid. Karnivoori menüü – liha, kala, munad, puljong, juust ja või – tundub nimekirjana lühike, aga see nõuab külmikus palju ruumi. Tee ruumi!
2. Hangi kohe alguses PUHTAD elektrolüüdid
Esimesed kolm päeva jõin ma viis liitrit vett päevas, aga suu ikka kuivas. Täna saan aru, et ma jõin liiga palju puhast vett, mis uhtus mu kehast viimasedki elektrolüüdid (naatrium, kaalium, magneesium) välja. Oleksin pidanud eelistama tugevat mineraalvett ja lisama sinna soola/elektrolüüte. Paraku pole jamavaba ja magusaineteta elektrolüüdipulbrit Eesti poodidest üldse lihtne leida.
3. Rasvaga kohanemine võtab aega
Esimesed viis päeva oli mu kõht korrast ära. Tegin vea: alustasin kohe tohutu rasvakoguse söömisega, arvates, et vajan seda energiaks. Oleksin pidanud rasva osakaalu tõstma samm-sammult. Lisaks tasub teada, et kuumutatud vedel rasv (pannile jäänud rasv) läbib seedekulgla väga kiiresti, kuna sapp ei suuda (veel) nii suurt kogust vedelat rasva korraga töödelda. Tahkem rasv on alguses kõhule leebem. Planeeri dieedi algust.
4. Ära torma kohe ühele toidukorrale
Kuna süsivesikute puudumisel kadus ka näljatunne, alustasin kohe ühe toidukorraga päevas. See oli viga. Suurema sapitootmise ja rasva seedimise käivitamiseks on alguses palju targem süüa mitu väiksemat korda. Neljandal päeval jaotasin toidu kaheks ja olukord paranes kohe. Minule sobib ideaalselt süüa kell 11–13 ja teine kord 16–18. Nii teen igapäevaselt minipaaste, aga ei koorma seedimist üle.
5. Ettevaatust toidulisandite ja tsingiga liialdamisega
Mingi hetk tundsin suus pidevat metalset maitset – tundus, et olin saanud tsingi üledoosi! Olin varasemalt võtnud magneesiumitablette, mis sisaldasid ka tsinki. Kuna punane liha on niigi pungil täis looduslikku tsinki, sai keha seda lihtsalt liiga palju. Vahetasin lisandi puhta magneesiumi vastu ja probleem lahenes. Vaata üle, mis toidulisandeid juurde võtad!
6. Monotoitumine vabastab tohutult aega ja energiat
Poeskäik on nüüd väga lihtne: lihalett, munad, vesi. Selles on midagi väga vabastavat. Mis kõige huvitavam – mul pole absoluutselt mingeid isusid, isegi kui eelmisest toidukorrast on möödas 24 tundi. Kui ma jalutan mööda kirevatest kaubariiulitest, vaatan neid pakendeid ja taban end mõttelt: “Kas inimesed tõesti peavad seda kõike toiduks?”
7. C-vitamiini matemaatika ja isetehtud pasteet
Kuna puhast lisaaineteta C-vitamiini on apteegist raske leida (mina ei leidnud) ja poepasteedid on täis jama, plaanin hakata ise veisemaksast, võist ja rõõskkoorest pasteeti tegema. Sealt saan kätte vajalikud vitamiinid. Muide, kas teadsid, et kui jätad menüüst välja süsivesikud, langeb keha C-vitamiini vajadus drastiliselt? Glükoos ja C-vitamiin on sarnase molekulaarse struktuuriga ja peavad rakkudesse sisenemiseks kasutama samu retseptoreid. Kui suhkrut pole ees, imendub ka vähene lihast/maksast saadav C-vitamiin maksimaalselt!
Kuidas on lood ketoosi ja liigestega?
Kuigi vaimne selgus on tohutu, siis ma arvan, et sügavasse ketoosi ma veel jõudnud ei ole. Usun, et keha põletab praegu veel viimaseid maksa talletatud glükogeenivarusid ja õpib alles keharasva efektiivselt kütusena kasutama.
Ka liigestel ei ole paranemist märgata. Aga olgem ausad – hävitustöö on seal käinud aastakümneid, 14 päeva on liiga lühike aeg imede ootamiseks. Ma usun sellesse protsessi, sest karnivoor aitab liigeseid lausa kolmel viisil:
- Põletikutekitajate eemaldamine: Menüüst on kadunud taimsed antitoitained (oksalaadid ja lektiinid), mis kipuvad liigestesse kogunema ja seal põletikku tekitama.
- Ehitusmaterjali pealevool: Lihast ja puljongist saadav tohutu kollageeni ning aminohapete (proliin, glütsiin) sissevool annab kehale ehituskivid, millest kõhresid taastada.
Minu senini suurim mure: Kas ma muutun liiga “zeniks”?
Lõpetuseks tahan jagada ühte väga ootamatut ja veidi hirmutavat tähelepanekut. Nagu ma alguses mainisin, saabus minu ellu täielik vaikus ja rahu. Aga ma kardan, et ma olen kohati isegi liiga rahulolev.
Ma olen alati uskunud, et teatav pinge ja riskivalmidus on see mootor, mis inimest elus edasi viib. Nüüd aga taban end olukordades, kus ma otsustan minna kergemat või mugavamat teed, sest mul puudub see sisemine “tuli” või ärevus, mis mind varem tagant sundis. Ma pean end teadlikult jälgima, et ma ei muutuks liialt mugavaks “hipiks”, kes lihtsalt kulgeb läbi elu, olles kõigega rahul.
Toon teile paar elulist näidet. Enne dieeti olin ma juba nädalaid ärev ainuüksi ilmateate peale – nägin, et soojeneb ja lumi sulab, ning tundsin stressi, et peagi ei saa enam suusatada. Dieeti alustades see ärevus kadus koheselt ja asendus stoilise rahuga: “Küll järgmisel aastal saan jälle suusatada.”
Samuti taban end investeerimisotsuste juures. Varasema tegutsemisärevuse asemel proovin ma otsuseid pigem edasi lükata, omaks võttes tõelise võrukate mõttelaadi: “Aigu om!”
Kuidas ma seda endale bioloogiliselt selgitan?
Tavalise süsivesikuterikka toitumise puhul on veresuhkru kõikumine pidev. See hoiab keha kerges stressiseisundis, pumbates verre kortisooli ja adrenaliini. Me oleme harjunud seda kroonilist kerget paanikat ja adrenaliinilaksu pidama “motivatsiooniks” ja “draiviks”.
Kui sa võtad need stressihormoonid ära, tunnedki end alguses justkui laisana. Tegelikult ei ole mu ambitsioonid kuhugi kadunud, aga ma pean nüüd õppima tegutsema uue mootoriga. Minu kütuseks ei saa enam olla ärevus ja stress, vaid teadlik eesmärk ja tahtejõud. See on täiesti uus psühholoogiline maastik, millega toime tulla.
Muutused on igal juhul olnud hämmastavad ja see teekond jätkub. Elame, näeme!